Väikelinnade võlu

 Kuigi täna tööle minema ei pea, ärkasin siiski harjumuspäraselt vara. Kui hommikused vajalikud toimingud nagu hambapesu, hommikusöök ja muud asjad tehtud, vaatasin aknast välja. Ja sain aru, mis mulle väikelinnade juures peale kõige muu veel meeldib.

Lapsed lähevad kooli jalgsi (või rattaga). Emmed (mõnel juhul issid) viivad lapsi käekõrval lasteaeda. Ei mingeid busse, tramme ega trolle, rääkimata autodest. Või noh, osad viivad ka autoga, aga need on sellised laisad. Või elavad lasteaiast vääääääääääga kaugel. ;)

Kuidagi südantsoojendav on vaadata neid hommikusi jalutuskäike. Tekib lootus, et maailm polegi veel päris hukas

"Kuni Su küla veel elab..." laulis kunagi muusikaline kollektiiv Rajacas. Ja sõnameister Vilde viskas nalja, et "ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee..." Nad olid ühtviisi totakad - mitte külad, vaid väikelinnad on Eesti kultuuri ja elujõu alus (Anne Veski on Raplast, Kristina Šmigun Otepäält ning Jaan Pehk Türilt), ja kui võimalik, võta naine Narvast, nagu Valgre ütles ja Artur Rinne laulis - siis jääb russe ka vähemaks. :P

PS! Külad on ka tegelikult armsad. :)

PSS! https://www.youtube.com/watch?v=6cYnxpm8aZU